Magnetic Fields @ Filadelfiakyrkan, Stockholm, 12.05.2012

17. mai  Hall Reivikardinal. Kommentaarid: 0
Vana lemmiku kontserdil käisime.

Esmalt esinemispaigast, ühe foto tegin ka lavast enne laivi algust, Stockholmi Philadelphia Church, mahukas ja mumeelest üsna sobilik sellise muusika või üldse live-muusikaga kontserdite jaoks. Akustika oli hea ja lava polnud eriti kõrge.

Soojendusbänd, esmapilgul tavaline poiss-tüdruk folkduo - Amor De Dias,  kuni alles 4. loo järel sain aruet kutt on ühe tuttava bändi (The Clientele, kunagi väga meeldis) endine laulja, esimene lugu oli väga hea, üks veel aga muu kraam oli selline tavaline, mitte-silmapaistev. Aga sobilik soojendusbänd igal juhul.
Vedas on meie kohad olid 1. reas, sai jalgu sirutada ja lauljaile sügavalt silma vaadata.
Kohe kui Magnetic Fields alustas, mõtlesin et defineerin selle õhtu enda jaoks kui DEMÜSTIFITSEERIV.Jah, tean küll et need inim - ja pillihääled mida seni ainult plaadilt olen kuulnud, on lihast/luust inimeste tehtud, aga selle tõestus seni polnud. Tegelikult pole siiamaani tõestust, et kõik Stephin Merritti lood on ainult ühe inimese kirjutatud, nii pikalt ja nii palju häid lugusi loov üksus peaks ju mumeelest siiski suurem komisjon olema, kel peaks ju palju enam jõudu olema kui ühel mehel. Uskumatu, aga vist on siiski kõik ikka ainult ühe mehe vastutusel. Aga nii lihtne ongi, neid lugusid laulavad lihast ja luust inimesed, esimene terav näost-näkku kogemus oli kui Claudia Gonson (tema klaver oli otse meie ees) püsti tõusis ja minimalistliku rütmimasina taustal "Reno Dakota"laulis. Siin sain aru, et olen päriselt kohal ja nemad samuti ning kui tänulik selle eest peaks olema. 
Nagu arvasin, Stephini ühe tugevama kõrvalprojekti The Sixths lugusi ei esitatud, õnneks polnud fookus ka tema viimasel paaril plaadil, mis kahjuks nii tugevad polnud, kui tema tippaja omad. Viimase plaadi (Love At The Bottom Of The Sea, 2012) vaieldamatu hitt Andrew In Drag lauldi ka, ning taustaks veel seda, et plaadifirma/distribuutor otsusta selle kahtlase drag-värgi hirmus ilmselt seda MTV's ja mujal (kuigi ametlik singel väljas) mitte eriti promoda ja selle asemel valiti reklaamlooks süütum ja nõrgem Quick. Räägiti veel et keegi USA kesklääne dragster Andrew tänab neid väga, kuna usub et temast lauldi, sai populaarseks ja"it lit up his Facebook page"
Stephinil hääl 100% korras polnud ja pidi ka vahel kõrvaprobleemi tõttu vasemat kõrva kinni toppima, aga nagu ta ise ütleset "jah, on probleeme aga valgus on siin ilus".69 LOVE SONGS - nagu eeldada oli - moodustas laivi selgroo, Claudia ja Shirley Simmsi lood (s.t. lauldud) vaheldusid Stephini omadega, vist üks instrumentaal oli samuti. Kuna seda kutti kes 69 LOVE SONGS'l mitu lugu esitas, kaasa polnud (või pole teda üldse enam bändis?) siis jäid veel mõned lood välja, mida kuulda lootsin, aga ei mingit vigisemist, see, mida esitati, oli nii hea et peale konstserdi lõppu oli raske lahkuda ja seda enda jaoks lõpetada.Üks tipphetki oli mu jaoks Busby Berkeley Dreams - jällegi minimalistlku klaverisaatega, ning Stephin andis kõik et meid värisema panna, tundus isegi et see kirik polnud piisavalt suur et selline grandioosne kurblugu ruumi ära mahuks. 
Peale põhikava lõppu hakkas publik rajult jalgu trampima ja plaksutama, nii et bänd tuli tagasi 3 lisalooks, ei mäleta enam, mis need olid, aga kontsert oli nii pikk ja sisukas, et kõike ei saanudki salvestada. Kui keegi fänn playlisti üles kirjutas ja seda tulevikus jagab, panen selle ka kindlasti siia. 
Elagu ilu, armastus ja õnnetu armastus, mis sellist ilu loob!

PS.
Siia lõppu veel Magnetic Fieldsi Facebookist varastatud pilt, koos Amor De Dias'ga poseeritud, eurotuuri lõpus


Email again:

Lisa kommentaar

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: