Plaadiarvustus: 24 CARAT BLACK "Gone: The Promises Of Yesterday" (Numero Group 2009)

22. okt  Hall Reivikardinal. Kommentaarid: 0
 Esimene omataoline kanne meie reivilehel, tulevikus tuleb neid veelgi.



Tahan rääkida sellel aastal väljaantud 1975. aasta muusikast.
See ei lange tüüpilise "re-release" kategooriasse, sest taasväljaannete all mõeldakse tavaliselt kunagi salvestatud, masterdatud ja poelettidele jõudnud plaate, mis nüüd uuesti (ilmselt koos digitaalse töötlusega) poodidesse
või failimüügikohtadesse välja pandud. 24 Carat Black'i teise täispika plaadi materjal ei saanud tülide, rahanappuse ja plaadifirma pankroti tõttu kunagi valmis ega ka turule. "Gone: The Promises Of Yesterday" plaadi 6 lugu on ainsad mis Chicago heliinseneri Bruce Thompsoni keldrist leitud materjalist avaldamiskõlbulikud on. Tuline kahju, et paarikümnest salvestisest
nii vähe ellu jäänud, aga oleme tänulikud selle vähesegi eest.



24 Carat Black - nimi, mida Detroti'i helilooja Dale Warren oma bändile pani - sümboliseerib musta kultuuri kui väärmõistetud varandust. Warren oli klassikalise muusika hariduse saanud elukutseline lugudekirjutaja, kes plaadifirma Motown palgal poptööstuses kaasa lõi, varsti aga sellest tüdines ja tahtis luua midagi erilist ja seniolematut: R&B ja klassikalise muusika segu. Paljud on kindlasti tuttavad (kui mitte, siis palun väga: 
http://www.youtube.com/watch?v=7rHnk8SVkfg) Isaac Hayesi suurepärase Bacharachi töötluse "Walk On By"'ga. Just Warren oli see kes, selle loo aranžeeris, ning sai seetõttu ka esmase tunnustuse ning majandusliku põhja,
et hakata oma unistusi ellu viima.
24 Carat Black'i esimesest plaadist "Ghetto: Misfortune's Wealth" siinkohal ei räägi, samuti väärt kuulamine, uurige järele (üks parimaid lugusid sellelt plaadilt "Mothers Day": http://www.youtube.com/watch?v=1jUVXNjItas).
Teine plaat pole esimese -- pessimistlik sotsiaalvaatlus-- järglane vaid keeras teise lehe, me kuuleme tumedaid, süngeid, armastuse ja armastusepuuduse kaemusi. Warren'i jazzilikud seaded ja mõnede lugude funk-vorming
ei luba seda puhtaks souliks nimetada, ning polegi ju vaja lugusid ühe žanri-definitsiooniga paika panna. Plaat, mida kuulates on raske aimata, milline järgmine lugu olla võiks, samuti tekib kohe tahtmine justkuuldud
lugu üle kuulata, et erinevaid kihte ja komponente paremini tabada. Warreni arusaam muusikast meenutab veidi tema kaasaegset Shuggie Otis't, kes samuti julgelt oma teed astus, aga sarnaselt Warreniga põrkas kiviseinast tagasi
ja lõpetas muusika tegemise. Nende muusika oli kindlasti ajast ees ja publikuhuvi selle vastu minimaalne. "Ajast eest" on mu meelest väljend, mida vahel liiga kergekäelist plaadiarvustustes kasutatakse, aga Dale Warren
oma uuendusmeelega seda kindlasti oli. Plaadi avaloo "Best of Good Love Gone" igatsus ja haavatavus unelevalt veereva Afro-jazz'i taustal on väga tugevaks sissejuhatuseks. Järgmiseks mu lemmiklugu "I Want To Make Up" - dialoog läbi luhtunud ootuse ja katkise armastuse, saatjaks hüpnootiliselt kõmisev bass. Esimese poole lõpus, esmapilgul suvalise lööklauluna mõjuv "I'll Never Let You Go" tekitas ülejäänud plaadi kontekstis hämmeldust. Peale popilikku algust muutus lugu Warren'likuks, mis välistas selle hitiks muutumist.
Plaadi nimiloos hõigutakse lollakalt optimistlikke "!Arriba!"'sid, mis muudavad loo kummaliseks kollaažiks. Lõpuloo, keriva ja väänleva 12-minutilise funk-improvisatsiooni lõpuks olen aga sama nõutu kui plaati kuulama hakates. Mis aga järjest selgemaks muutub, on tahe käia (ning sealt need seni tegemata plaadid kaasa haarata) ära kusagil paralleelmaailmas kus see 1975. aasta hetk poleks tähendanud Warreni pettumusi ja lahkumist muusikaloomest, vaid selle jätku.

Tänud Seattle kexp.org raadio-DJ'le Riz'le, kes mind selle plaadini juhatas ning sõber Agole kes selle ilusa kujunduse ja põhjaliku infoga vinüüli hankis. Ning selle väljaandja, Chicago plaadifirma Numero Group, on keskendunud vana ja unustusse jäänud muusika taastutvustamisega. Soovitan neid jälgida.
Kui siiski püüda seda plaati kuidagi klassifitseerida (tänapäeval kasutatakse blogides täge, kui kontorireivi leht võibolla kunagi nii massiivseks kasvab, siis on vist tarvis ), siis võiks ta olla DARK UNDERGROUND SOUL.

Email again:

Lisa kommentaar

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: